X Tartu segakooride laulupäev – Mart Saar 140

21. oktoober 2022
Kell 19.00 Eesti Rahva Muuseumis

X Tartu segakooride laulupäev – Mart Saar 140

Eesti Rahva Muuseumis 21. oktoobril kell 19.00

28. septembril 2022 möödub 140 aastat helilooja, pianisti, organisti ja pedagoogi Mart Saare sünnist. Muusikaajalukku on Mart Saar jäänud eelkõige meisterliku heliloojana, eesti rahvusliku koorimuusika ühe silmapaistvama rajajana. Kuna Mart Saar on loonud kõige enam segakoorilaule, on igati põhjendatud X segakooride laulupäeva pühendamine tema juubelile. Laulupäeva kunstiline juht on Tartu noortekoori peadirigent ja XIII noorte laulupeo segakooride dirigent Markus Leppoja. Laulupäeva kontserdil saab kuulata erinevate kooride esinemist ning ühendsegakoori. Külalisena teeb  kaasa Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor. Kontserdi kavas on üks osa Mart saare arvukast segakooriloomingust. Ühendkoori esituses kõlavad „Laulik“, „Põhjavaim“, „Kasehaldjate laul“, „Unustamatu laul“, „Vihmakõne, vellekõne“, „Luule, see ei tule tuulest“, „Mis need ohjad meida hoidvad“ („Leelo“) ja „Südame hääl“. Kontsert on kuulajatele tasuta ning seda rahastab Tartu linn. Kontserdi korraldab Tiigi Seltsimaja.

 

Mart Saar on sündinud 28.septembril 1882 Hüpassaares, Viljandimaal ning surnud 28.oktoobril 1963 Tallinnas. Ta on maetud Suure-Jaani kalmistule. Mart Saar oli heliloojana miniaturist – suure osa tema loomingust moodustavad väikevormid. Sinna kuulub umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu ja 120 klaveripala. Lisaks on Saar komponeerinud ka sümfoonilist ja vokaal-sümfoonilist muusikat, samuti muusikat lastenäidendile. Mart Saare varane novaatorlik looming oli suuresti mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest – ekspressionismist ja impressionismist. Uudne lähenemine kajastus eriti tema soololauludes (“Must lind”) ja klaveripalades, aga ka mõnes koorilaulus. Klaveripalas “Skizze” võib leida isegi atonaalseid jooni. Oma küpsemas loomingus pöördus helilooja rahvalaulu poole ning loobus moodsast helikeelest. Saart peetakse üheks rahvusliku stiili rajajaks ja eesti professionaalse muusika alusepanijaks, eriti koorimuusika vallas. Saar oli esimene eesti helilooja, kelle looming on tihedalt rahvamuusikaga läbi põimunud. Ta suutis mõista eesti vanema rahvalaulu olemust, avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Saar oli ka üks neist, kes rahvaviise kogus, analüüsis ja süstematiseeris (ekspeditsioonid 1907, 1910). Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaares metsavahi perekonnas. Tema isa oli hea orelimängija ja improvisaator, kellelt Saar sai esimese õpetuse. Hariduse omandas Kaansoo vallakoolis ja Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. 1901. aastal astus Saar Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõberahaga. Õppis samas ka kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi ja Anatoli Ljadovi juures (lõpetas 1911). Suvevaheaegadel käis Saar Eestis rahvaviise kogumas. Pärast õpinguid töötas Saar Tartus muusikaõpetajana (1920–1921 ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis), organisti ja pianistina ning komponeeris. Pärast helilooja kodu hävimist tulekahjus 1921. aastal asus ta elama Tallinna, kus tegutses vabakutselise heliloojana ning esines sageli organistina. Ajavahemikul 1927–1928 töötas ta taas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, 1928–1929 toimetas muusikaajakirja”Muusikaleht”.

Aastatel 1932–1943 elas Saar isatalus Hüpassaares, kus hiljem veetis kõik oma suved. 1943–1956 töötas Saar kompositsiooniprofessorina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (õpilased Tuudur Vettik, Riho Päts, Ester Mägi, Harri Otsa, Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Jaan Rääts jt). 1956. aastal tabas heliloojat halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ning pühendus komponeerimisele. Kaalukama osa Saare loomingust moodustavad umbes 350 koorilaulu, mida helilooja on kirjutanud kogu oma loometee jooksul. Saare varase perioodi kooriloomingu hulgas leidub Euroopa moodsatest muusikavooludest inspireeritud koorilaule (“Ühte laulu tahaks laulda”), klassikalis-romantilisele stiilile lähedasi laule (“Mets kohiseb”) ning suhteliselt lihtsa harmooniaga rahvalaulutöötlusi. Saare väljakujunenud stiil toetub aga rahvalaulule (“Seitse sammeldunud sängi”, “Karjase kaebus”, “Leelo”). Rahvalaul Saare loomingus säilib võimalikult ehedal kujul. Teda köitsid arhailiste laulude vahelduvad meetrumid (“Läksin kõrtsi aega viitma”), assonants ja alliteratsioon (“Latse hällütamise laul”). Saar loobub romantilisest harmoniseeringust ja koraaliharmooniast ning kasutab rahvamuusikale omaseid laade (dooria, lüüdia, miksolüüdia). Faktuur on unisoonist 8-häälsuseni, kus erinevad häälepartiid on kihistunud keerulistesse kooskõladesse, isegi klastritesse. Iseloomulik on variatsiooniline arendus. Ta säilitas ka mittefolkloorsetes lauludes eesti rahvamuusikale omased laadid (“Kõver kuuseke”). Koorilaulu kõrval oli Saarele üheks enam armastatumaks väljendusvahendiks soololaulu žanr. Ta on kirjutanud soololaule rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Saare lauludes on nii loodustemaatikat, tundelist armastuslüürikat kui ka filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Tema kõrgetasemelisi soololaule võib võrrelda maailma muusikaliteratuuri selle ala parimate saavutustega. Tekstidena on Saar kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Karl Eduard Söödi ja Anna Haava luulet. Tema soololaulude hulgas leidub palju ka rahvaviisile tuginevaid laule (“Tantsulaul”, “Pulmalaul”, “Kui mina laulan”). Suurepärase pianistina on Saar loonud ka arvukalt klaverimuusikat. Ehkki tema klaverilooming jääb alla mahukale laululoomingule, moodustavad Saare klaveriminiatuurid (prelüüdid, tantsud, klaveripalad) hinnalise osa eesti klaverimuusika klassikast. Varase klaveriloomingu üldilme on süvenenult tõsine, sageli raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtetelt kõigub helilooja siin hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. Alates 1913. aastast areneb Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse. Ühelt poolt püsib Saar edasi traagilise alatooniga väljenduslaadis (Eleegia a-moll), teiselt poolt on märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned prelüüdid). Saare klaveriloomingu hulgas leidub ka selliseid prelüüde, mis on mõne teise helilooja (Skrjabin, Rahmaninov, Debussy) konkreetse teose variatsioonid. Eesti rahvaviisidele tuginevaid kolm Eesti süiti ja Fantaasia eesti teemadele. Rahvuslikus stiilis on tihti ka originaalteemalised palad (“Hetk”, “Laul männile”). 1945. aastal pälvis Mart Saar ENSV teenelise kunstniku ja 1952. aastal ENSV rahvakunstniku aunimetuse. 1972. aastal avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum.
(Eesti Muusika Infokeskus).